TEHNIKAMUUSEUM

Tehnika Muuseumi peapilt - kunstiinstallatsiooni vaade

Tehnikamuuseum on kummaliste lugude kohtumispaik, ehk 15-ruutmeetrine artist-run-space ARS kunstilinnaku hoovis.

Tutvu muuseumiga

Muuseumist

Tehnikamuuseum on 15 m² suurune artist-run-näitus ARS Kunstilinnaku hoovis, mis kujutab endast nii arhiveerivat kui spekulatiivset ruumi – ühtaegu tehnikate laoruumi, rääkimata lugude varjupaika ja tehnoloogilise kujutlusvõime hargnemiskohta. Iga näitus on korraga nii installatsioon kui uurimus, mis valgustab unustatud, ilmutamata või poolvalmis jäänud tehnikaid, käsitledes neid kui kunstiobjekte – mitte tööriistade, vaid loo kandjatena. Muuseum eksisteerib piiripealses registris, kus kunsti kaudu on võimalik sisse elada ARSi ajaloo kihtidesse ja neis askeldavate esemete, masinate ja inimeste vahelistesse suhetesse.

"Lõpeks on ju selge, et iga oma koha kaotanud eseme esmane unistus on laekuda universaalsesse muuseumisse, saada kategoriseeritud ja katalogiseeritud abstraktse tähenduslikkuse kristallisatsioonide postajaloolises vaatemängus." — Hanno Soans

Näitused

Käimasolev näitus

Peen värk

"Peen värk" on nagu hoolikalt kokku laotud ajakihtide sediment – midagi nii käegakatsutavat kui ka aimatavat. Piusa kaevandustest pärit peenliiv, mis tavaliselt voolab liivakellas, joonistab siin Pärnade animatsiooni nähtamatu füüsilise mõõtme.

Väidetavalt Johannes Käbinile kuulunud Poljoti käekell tiksub kahe maailma vahel – Šveitsi mehhanika, nõukogude esteetika ja suuline pärimus keerlevad ühesainsas objekti sees. BEAG-i reverb, mis on kunagi kandnud kaja MESSi helisalvestustel, loob katkestusteta niidi – muusikamasinad ei jää seisma, nende lood kanduvad edasi, ühest ruumist teise, käest kätte, heli kaudu.

Need fragmendid ajast, loost ja helist ei taha kergesti kokku klõpsata – see ongi see peen värk.

# MNEMOMAHIA On kaht sorti kujutlusvõimet - meeleline ja ülemeeleline. Meeleline ehk väike kujutlusvõime vajab oma toimimiseks ajamöödet ning see nõuab ka kohatäpsust. Ta kasutab vaadeldavaid kujutisi, lühikesse ajavahemikku taandatud põhjuste ja tagajärgede ning neile antud väärtushinnangute jada, mida nimetatakse sündmuste vaheldumiseks. Meie nimetame seda parema sõna puudumisel looks, põnevaks looks või lausa stooriks. See looks nimetatud väärtuşhinnangute jada on väikese kujutlusvõime tugevus ja nõrkus. Kuna väike kujutlusvõime kasutab mälu, töötab sarnaselt mälu toimimisprotsessidele, mis põhinevad analoogiatele ja nende leidmisele, on tema sisud alati meile tuttavad. Temas on alati ainult see, mis temas on. Nagu Google'is, mis sisaldab ainult seda, mis internetis on. Seda pole vähe, aga see pole kindlasti kõik. Selline väärtushinnanguid kombineeriv kujutlusvõime elab piiratud spektris, inimkäitumiste kitsal alal ja toetub eelkõige inimeste üksteisega kokkupuutumisest tekkivatel hõõrdumistel ja sellest tulenevatel afektidel, käitumuslikel sättumistel. See on kindlasti huvitav ja oluline, kuid kindlasti mitte kogu kujutlusvõime. Pigem selle kitsas osa, parasiit kujutlusvõime küljes. Teine, suurem osa kujutlusvõimest, väärtushinnanguid ei tunne, kuid moodustab samuti mustreid. Eelneva valguseks võiks seda nimetada suureks või looüleseks, mittenarratiıvseks kujutlusvõimeks. Kokku saab sellega puutuda iseenda krüptilise sümboolikaga unenägudes, nagu agent Cooper või Goethe, müütides, erinevate rahvaste loomislugudes, psüühilistes arhetüüpides, müstilistes elamustes ja kokkusattumuse korral ka kunstis. Väikest kujutlusvõimet eristab suurest aja mõiste puudumine. Sellega kaob ka inimlik esmamoode, ehk see, millele toetuvad lood ja lootused. Suure kujutlusvõime valguses kaob inimese juhtudelt unikaalsus. Lõputu huvitavus. Suure kujutlusvõime valguses on inimmaailmas 64 lugu, ei ühtegl vähem ega rohkem - just niipalju on I Chingi heksagramme, muutujaid. Kõik muu on olemasoleva, alati olemas olnud oleva, rutiinne ümberkombineerimine. Siin on klassikaline kombinatsioon kolmest elemendist, millest kujutlusvõime Kulešovi efekt loob rea lugusi niipea, kui väikese kujutlusvõime palavik meid tabab. Mälumehhanismid sunnivad meid hakkama "veeretama peas lugu". Päris ja fantoommälu tükikesi peas ringiratast keerutama, otsides juba olnud sündmustest tuttavlikke vasteid ja seadmas neid järjest juhuslıkumatesse kombinatsioonidesse. See on kurnav ja vaevarikas. Selle vastu aitab mnemomahia (memomachia). Seda võiks kirjeldada kui tehnikat asjade tähenduse kaotamiseks, nende vabaduse tagasiandmist liikuda meie meeles ılma kunstipäraste või sentimentaalsete või koornavate tähendusteta. Mälu puhastamist oma isikust, kes dikteerib väärtushinnanguid ei muu, kui selle pärast, et ta arvab, et ta on. Ei ole. Teda ei ole. Meist ei jää mitte midagi mitte kunagi alles. Johannes Käbinit ei ole kunagi olnud, ei ole praegu, ega saa olema. Olga ega Priit Pärna ei ole kunagi olnud, ei ole praegu, ega saa olema. Sven Grünbergi ei ole kunagi olnud, ei ole praegu, ega saa olema. Oli süntesaator, lusikatäis liiva ja käekell, kes ei näinud ei Johannes Käbinit, Pärnasid ega Sven Grünbergi, sest need fenomenid vilksatasid neist mööda liiga kiiresti, et seda anekdooti jätkata. Taavi Eelmaa
Näituse koostaja
Mihkel Ilus
Näituse saatetekst
Taavi Eelmaa
Fotod
Patrik Tamm
Näitusele eksponaate lubanud
Aleksander Metsamärt, Olga ja Priit Pärn, Raul Keller, Marleen Suvi
Näitust toetab
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit
Tänud
Marleen Suvi, Jass Seljamaa

Varasemad näitused

Viimane peatus

"Viimane peatus" on nagu garaažimüük paralleelreaalsusest, kust leiab killud mälust, ihast ja ideoloogiast. See on armastuslugu läbi aastakümnete ja tehnikate – kord marmorist, kord portselanist, kord Tšehhi plastist.

ARSi portselanvaas viskab mustalt taustalt välja kummalisi valgeid välke, justkui oma ajastu esteetilise sisepaguluse ilming – tehtud siin, aga mõeldud mujale. Plekist lüpsipang kohtub väärikalt musta marmoriga ja kehitab õlgu – sobib nii kolhoosikööki kui Milano galeriisse. Tesla Disco võimendi on oma jagu lugusid juba mänginud, aga nüüd kuulame seda silmadega – mis täpselt mängis, jääb aimata selle järgi, kuidas plastik, plekk ja tolm valgust peegeldavad.

Need tükid klapivad kokku ajastute ja asjade loogika järgi, mis pole sirge ega puhas, aga just seetõttu jääb kummitama.

Sa anekdooti tead? — Kolm kummalist eset kügelevad konteineris, sätitud steriilsesse valgusvihku, jutumärgid ümber... Üks ütleb teisele; "Ja sellest siin peab siis muuseum saama!" Kolmas vaikib. Teadvuse vool kui kirjanduslik tehnika pärineb ajast kui kinematograafia alles hakkas õiget populaarsust koguma ja vaatemäng alles vermis oma esimesi kõikvõimsaid iidoleid. See ei sobi tegelikult tehnikana eriti hästi kommunikeerumiseks, selleks et kellelegi selget sõnumit edastada, vaid pigem ikka et lasta omaenese mina lüüsid valla, lasta millelegi võõral endast vabalt vulisedes välja voolata. Sellise autopsühhograafilise tehnika vastutustundetus on seejuures üksnes näiline, sest just teadvuse vooluna ulatub psühhoanalüüsi piuline piits sügavuti meie enesekirjeldustesse. Koht: tüüpiline nagu Lewittown, Post-Tallinna piiriala, Peetri küla. Aeg: see, mis meil veel alles on jäänud. Kõik kestis igavesti kuni seda enam ei olnud. Ajaloo lõpus toimus seal, tüüpilise Ameerika äärelinnaga seostuval piinlikkuseni pügatud hoovimurul, ajastu viimane junk-sale. Kuid ega see põlve otsas korraldatud oksjongi enam midagi päästa suutnud. Kui kord saabus päev, mil laenud lõplikult hapuks olid läinud, tuli igal keskmisel perel siit paratamatult nelja tuule suunas korilusse naasta, kaasas vaid lõpumüügist üle jäänud krabisev ja seegi patsikummiga rulli keeratult pereisa sokis peidus. Ja nii tuli neilgi. Kui aeg oli viimaks lahkuda oma privaatselt pruunika piirdega preerialapilt, kus justkui korraks oldi oma elu peremees, hüljata see rütmis 60 X 60 meetrit lõputult igasse suunda leviv idntne ruudustik, kust teisedki juba vaikselt lahkuma olid asunud, võinuks ju ehk tunda kergendustki, aga ei! Kui hämar juba käes ja pea kõik see elu jooksul kogutud kola oksionikülastajate hoolimatute käte vahelt läbi lastud, oli ukse ees murul veel vaid paar-kolm pikka varju heitvat tompu — kaks elegantset musta kõrgkuumussavist keraamilist ARS-i totsikut, valged säbrud peal meenutamas kujutluslikku Jaapanit, möödundaastaselt firma keiteringi-peolt pärit kummastavalt robustne cooler plekkämbrit hoidva pidulikust mustast marmorist plaadiga ja igivana lampvõimudega ekvalaiser Tesla Disco 240E. Ta ei mäletanud, kas ta on sellest üldse kunagi heli kätte saanud, ent sellegipoolest oli selles heeblitega robustses mustas kastis midagi suveräänset, midagi bändimehelikku, midagi võõrast. Kui endine eksistents, nagu vabariigi sünnimärgid närtsinud riigipirukal, oli lõplikult läbi saanud sai temastki, keskmisest pereisast, tagasi Ardu mees. Maha jäi tühja konteinerina kõmisev maja ja kaks kolm irdset asja ukse ees õuemurul. Lõpeks on ju selge, et iga oma koha kaotanud eseme esmane unistus on laekuda universaalsesse muuseumisse, saada kategoriseeritud ja katalogiseeritud abstraktse tähenduslikkuse kristallisatsioonide postajaloolises vaatemängus. Ja kumb see siis on, kas nende algne funktsionaalsus või see varjusarnane järelelu, mis laenab neile nende võimaliku subjektsuse?
Näituse koostaja
Mihkel Ilus
Näituse saatetekst
Hanno Soans
Eksponaatide autorid/päritolu
Ülle Rajasalu, Mihkel Masso, Mart Taniel
Fotod
Patrik Tamm
Toetajad
Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstnike Liit
Näituse avamist toetasid
KOLK, Valmiermuiža

Külasta

Asukoht

ARS kunstilinnaku hoovis,
Pärnu mnt. 154/4
,
Tallinn, Eesti
Vaata kaardil

Lahtiolekuajad


Neljapäev - Reede
12:00 - 17:00

Muul ajal külastamiseks tuleb aeg kokku leppida tel. nr. 55685925.

Kontakt

Küsimuste korral, näituse külastamiseks väljaspool lahtiolekuaegu ja näitusetuuri jaoks helistage: 55685925 (Mihkel Ilus)

Email: tehnikamuuseum@mihkelilus.com